Neljapäev, 10. märts 2016

Raport - Konkurentsivõimelisem ärikeskkond

Eesti Panga hinnangul iseloomustab Eesti majanduse väljavaateid väike välisnõudluse kasv, võimalik sisetarbimise vähenemine ja palgakasvu aeglustumine tootlikkuse vähenemise tõttu. Samas tõdeb Eesti Pank, et SKP kasv võiks olla kuni 4%, mis tuleb suuremast tootlikkusest ja tööhõivest ning investeeringutest. 
Justiitsminister kutsus 2015. aasta sügisel kokku juhtrühma, mis koosnes ettevõtjatest ning neid koondavatest organisatsioonidest ja ühendustest, et selgitada välja ettevõtlust takistavad ja kõige enam muutmist vajavad valdkonnad või teha ettepanekud riigi tegevusteks, millega saaks soodustada ettevõtlust ja elavdada majanduselu. Juhtrühma ülesandeks sai koostada valitsusele Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime parandamise raport. Selle pani juhtrühma esitatud ettepanekutest kokku justiitsministeerium.
Juhtrühma liikmed esitasid 123  ettepanekut ärikeskkonna arendamiseks. Aruandes on neist esile toodud 64.

Juhtgrupi tegevuse tulemusel esitatud ettepanekud koondas Justiitsministeerium nelja erinevasse kategooriasse, lähtudes eesmärgina määratletud märksõnadest:
  1. paindlikud töösuhted;
  2. kaasaegne maksukeskkond;
  3. optimaalne halduskoormus;
  4. ettevõtlust toetav õiguskeskkond.
Tööhõive ja tööõigus
  • tuleb tegeleda noorte tööhõive probleemidega. Tööturul osalemise võimalused on piiratud või liiga ranged.
  • töölepingu seadust tuleks täiendada kaugtöö regulatsiooniga selliselt, et kaugtöö korral lasub vastutus tööohutuse ja töökeskkonna ning töö- ja puhkeaja nõuete järgimise eest töötajal, mitte tööandjal. Töölepingu seadus ainult viitab kaugtöö võimalusele, kuid töölepingu seadus ega teised seadused (töötervishoiu ja tööohutuse seadus) ei näe ette erisusi tööandja kohustustest ega vastutusest. Olukorras, kus töötaja teeb tööd kaugtööna, puudub tööandjal mõistlik võimalus nii töötingimuste kui töö- ja puhkeaja kontrollimiseks ja tagamiseks. Tööandja vastutus asjaolude eest, mis pole tema kontrolli all, võib vähendada tööandjate valmidust rakendada paindlikke töösuhteid.
  • töölepingu seaduses tuleb ette näha võimalus leppida tööaeg kokku tundide arvu vahemikuna (nt 20-30 tundi nädalas) ning kohaldada summeeritud tööaega tööajakava koostamise kohustuseta, et soodustada töötamise ja õppimise ühitamist. Õppurid (üliõpilased) soovivad sageli õppimise kõrvalt töötada, kusjuures tundide arv, kui palju nad saavad töötada, võib erineda nädalate või kuude lõikes, sõltudes koormusest koolis. Seega vajavad nad tööaja osas suurt paindlikkust. Tööandjad on sageli valmis sellist paindlikkust võimaldama, kuid töölepingu seadus ei loo selleks seaduslikke võimalusi. Kuigi töölepingu seadus ei sätesta otsest keeldu leppida tööaeg kokku tundide arvu vahemikuna, ei näe ta ette ka sellist võimalust ning järelevalveasutuse seisukoht on, et tööaja tundide arv vahemikuna ei ole lubatav. Kui töötajale kohaldatakse summeeritud tööaega, mille puhul võib töötundide arv päeviti erineda, on tööandjal kohustus koostada tööajakava, kuid kirjeldatud juhtudel ei olene töötaja töötamise aeg mitte tööandja, vaid töötaja soovist, ega ole sageli ka piisavalt pikalt ette teada. Suurem paindlikkus vastaks eeskätt õppivate töötajate huvidele ja teeks tööandjatele võimalikuks neile soovitud paindlikkust lubada.
  • tuleb muuta õppepuhkuste regulatsiooni selliselt, et tööandjal ei ole kohustust säilitada keskmist tasu töötaja sellises täiendõppes osalemise aja eest, mis ei seondu tööga antud tööandja juures. Kehtiv õppepuhkuste regulatsioon on tööandjale ülemäära koormav, kuna tööandja peab võimaldama töötajale 30 kalendripäeva õppepuhkust kalendriaastas (sh töötaja tööle asumisel alles aasta lõpus) ja säilitama neist 20 eest keskmise tasu, kui töötaja osaleb tasemeõppes või täiendõppeasutuse poolt läbiviidaval koolitusel, sõltumata sellest, kas töötaja saab kasutada omandatavaid teadmisi töökohal või mitte. Praktikas on sagedased näited, kus raamatupidaja omandab hobikorras aiandusharidust, tootmistööline õpib massööriks jne. Õppepuhkuste regulatsioon paneb tööandjale kohustuse sisuliselt rahastada töötaja valmistumist töösuhte lõpetamiseks ja tööle asumiseks uuele alale. Elukestva õppe idee realiseerimisega seotud koormus tuleks ühtlasemalt jaotada erinevate osapoolte vahel - töötaja, tööandja, riik.

Maksukeskkond
  • tuleb kaotada erisoodustusmaks transpordikulude ning tervishoiu- ja spordikulude hüvitamise korral. Seoses tööjõu liikuvusega tuleks tööandjale anda võimalus maksuvabalt hüvitada nende töötajate sõidukulud, kes peavad igapäevaselt liikuma pikki vahemaid (nt ühest maakonnast teise). Pikemate vahemaade puhul tuleks lubada maksuvabalt kanda ka majutamiskulusid või hüvitada kolimiskulud. Erisoodustusmaksu kaotamisega tervishoiu- ja spordikuludelt on osaliselt ka tegemist riigi kohustuste ülevõtmisega (nt täiendav ravikindlustus, hambaravi jt haigekassast mittehüvitatavad ravikulud), osaliselt (mõistlikes piirides) tööandja huvides tehtud kuluga, et vähendada haiguspäevi, tõsta tööviljakust jne.
  • tuleb üle vaadata sotsiaalmaksu miinimummäär. Sotsiaalmaksu miinimumkohustus takistab osalise tööajaga töötamist (juhul, kui ei rakendu seaduses toodud erandid). Tuleb kaaluda erandite laiendamist, kuumäära vähendamist või maksustada kuumäära ainult ravikindlustuse osaga - 13%. Ühe võimalusena võiks ette näha maksusoodustuse nendele tööandjatele, kes võtavad tööle alaealisi. Soodustuse andmiseks on mitmeid võimalusi: tööandja ei pea osaliselt (ravikindlususe või sotsiaalmaksu osas) või täielikult maksma alaealise töötasult sotsiaalmaksu.
  • sotsiaalmaksu tasumise kohustus tuleb jagada tööandja ja töötaja vahel. Muudatus oleks oluline vahend, et teadvustada palgasaajaid tööjõu tegelikust maksukoormusest.
  • sotsiaalmaks tuleb jagada kaheks – pensionimakse ja ravikindlustusmakse - see võimaldaks paindlikku opereerimist, kuivõrd eesmärgid on erinevad, nt osaaja puhul maksaks tööandja 13%.
  • tuleb alandada töötuskindlustusmakse määra. Töötukassa reservid on piisavad, et katta töövõimetusreformi elluviimisega kaasnevad kulud ning tagada piisav puhver kriisisituatsiooniks.
  • tuleb tõsta kohalike omavalitsuste ettevõtlusmotivatsiooni. Teatud osa tulumaksust võiks laekuda inimese elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja teatud osa töökohajärgsele omavalitsusele. Teatud erandid võiks ette näha suurematele tõmbekeskustele.
  • tuleb kaotada sõidupäevikute nõue. Kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga, siis loetakse seda tulumaksuseaduse § 48 lg 8 kohaselt erisoodustuseks. Tööandja peab erisoodustuse pealt maksma riigile makse. Tööandjale on antud võimalus maksta makse ainult tegelikult tehtud erasõitude pealt, kuid selleks tuleb pidada sõidupäevikut. Sõidupäeviku täitmine koormab nii töötajat kui ka raamatupidajat. Näiteks on liikmed andnud teada, et ametiauto sõidupäeviku pidamine võtab selle täitjalt 10 minutit päevas, so ca 1 tund nädalas, seega üle 40 tunni ehk ca 1 nädal aastass. Sellele lisandub veel raamatupidaja töö. Sõidupäevikute täitmise üle kontrolli teostamine nõuab ressursse ka Maksu- ja Tolliametilt. Ettepanek: Riik võiks kaotada sõidupäevikute täitmise kohustuse ning tööandja sõiduauto kasutamist ei peaks lugema erisoodustuseks. Muudatuse tulemusena väheneb ettevõtjate halduskoormus, Maksu- ja Tolliametil vabaneb täiendavaid ressursse ning maksutulude laekumise vähenemise saaks katta näiteks sisendkäibemaksu mahaarvamise täiendava piiramisega.


Halduskoormuse vähendamine
  • tuleb kaasajastada E-keskkond ja digitaliseerimine: asutustevahelisi e-ühendusi tuleb tõhustada ning andmete taaskasutamist laiendada (elektroonilise menetluse põhimõtte tõhusam rakendamine). Kaaluda tuleb võimalusi statistiliste- ja maksudeklaratsioonide ühildamiseks: ettevõtjate poolt riigile antud andmete ristkasutus - ühendada omavahel nt Maksu- ja Tolliametile esitatav TSD ja Statistikaameti palgastatistika. Luua tuleks üks keskkond, kus ettevõtjad esitavad oma andmed. Ettevõtjatele (erinevad vanused, erinevad rahvused, erinevad IT-alased võimalused ja oskused jne) tuleb jätta võimalus valida mil viisil nad esitavad andmeid riigile ning ametkondade töö peaks olema nende andmete ühtsesse andmebaasi viimine. Andmebaaside loogika tuleks viia ühtseks ja sarnaseks ning võimalusel ühildada nii palju andmebaase kui võimalik, et ettevõtjad saaksid riigiga suhelda ühe andmebaasi kaudu. Registrikannete tegemine peab olema võimaliku väikese halduskoormusega s.h sarnased tuvastusvõimalused ID kaardi omanikele nagu planeeritakse e-residentidele ja e-kanalite/x-tee arendamine koostöös erasektoriga paremaks info ja dokumentide vahetuseks (platvormide sobitamine). E-riigi põhimõtteid tuleb laiendada erinevatele riigi vahendatavatele tehingutele - kommertspankade puhul võiks olla võimalus teatud standardtehingute puhul nõusolekute, kooskõlastuste andmine notariaaltehingutes ka e-kanalite kaudu ilma isikliku osavõtuta (isikud on notaritele teada). Kinnistusraamat ja notariaaltehingud on hetkel kohati digiajastu-kauged: hüpoteekide kustutamiseks võiks piisata panga kui hüpoteegipidaja digitaalsest avaldusest, kuna hüpoteegi kustutamine puudutab üksnes panga õigusi ja avalduse tegemine notari juures ei loo mingit lisaväärtust. Nii kinnistusraamatuseadus kui asjaõigusseadus tuleks reformida kaasaja isiku tuvastamise võimalusi arvestavaks.
  • ettevõtjaportaali võimalusi tuleb laiendada raamatupidamise korraldamisele ning deklaratsioonide ja aruannete esitamisele. Ettevõtjaportaal peaks pakkuma ettevõtjale palju suuremat abi raamatupidamise korraldamisel, deklaratsioonide esitamisel, aruannete esitamisel. Luua tuleb teavituste kalender, ettevõtjaportaali kaudu peaks olema lihtne end käibemaksukohuslaseks registreerida, esitada näiteks kaubamärgitaotlusi jne. Kasutusele tuleb võtta aadressiandmete süsteem ja lepingupartneril võimaldada arve väljastamisel saada ettevõtja kohta väljundanmdete komplekt, et lihtsustada arvete esitamist. Tuleb kaaluda teiste valitsuse poolt peetavate ettevõtjate kohta käivate registrite funktsionaaluste (s.h ennekõike majandustegevuse register) ühendamist nii omavahel kui ka ettevõtja portaaliga.
  • ettevõtjate tegutsemine peab võimalikult suures ulatuses olema paberivaba, s.h raamatupidamine, raamatupidamise algdokumendid jne.
Allikas: Konkurentsivõimelisema ärikeskkonna raport, 17.02.2016
Vaata ka: Konkurentsivõime 2.0, Justiitsministeerium



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar